Väitlesin hiljuti erakodade vahelisel debatil-" Kuidas tõsta Eesti iivet?", mis oli üks tore ja tänuväärt ettevõtmine ja kus kõik erakonnad said sõna. Põhiaur kulus muidugi enda kiitmisele ja teiste mahategemisele. Kuid kui kohustusliku "kiidulaulu " osa sai läbi, oli igal erakonnal võimalik esitada 2 küsimust oma vastasväitlejatele. Minu küsimus kõlas nii-
Millised on Teie erakonna tulevikuplaanid seoses toetustega lastele, kes on üle 3 aasta vanad ja kes siiani saavad ainult 300 krooni kuus? Miks pole sellele heaks midagi tehtud mitu viimast aastat ?
Oleks tahtnud seda küsida tegelikult kõikidelt erakondadelt,aga kuna küsimusi tohtis olla ainult kaks, siis küsisin seda "võimuparteidelt, ehk Reformierakonnalt ja Keskerakonnalt.
Eesti lapsed on praegu väga ebavõrdses olukorras, sest kõik toetused on suunatud alla 3 aastastele lastele. Tegelikud väljaminekud lapsed kohta hakkavad reaalselt suurenema alates 3. eluaastast, kui väikelapse iga, ehk rohkem kodune aeg lõpeb.
Ja vastus :
Taavi Rõivas- Reform - " Laustoetusi pole mõtet jagada! "
Nii, et lastega pered, kes kavatsevad valida Reformirakonda- hambad varna!!!
Keskerakonnal konkreetne plaan puudus. Ja vaevalt et seal midagi ka lastele pudeneb- neil tuleb ju kõikidele töötajatele hakata 25000 palka maksma, kust see raha veel lastele võetakse???
Monday, February 26, 2007
Saturday, February 24, 2007
Minu Eesti
Täna on Eesti sünnipäev.
Minu jaoks on see väga tähtis, peaaegu nagu Jõulu tunne .
Olen üks nendest, kes on elanud võõrsil ja koju tagasi tulnud.
Kuhu siis veel, kui mitte koju- kodu ootab ju alati, kodu võtab alati vastu...
Arvan , et iga eestlase südames on täna uhkus ja rõõm- see on MEIE OMA RIIGI ; MEIE KODU SÜNNIPÄEV!
Vaatasin täna hommikul telekast lipu heiskamist, oleks kindlasti ka ise kohale läinud, kuid olen külmetanud, lapsed ka. Sellepärast ajasin nad ka täna vara üles, et seda neile telekast näidata.
Milline rõõm, kui noorem poeg, kes alles poolteist aastat tagasi õppis õieti eesti keelt rääkima ( lapsed on sündinud ja kasvanud Taanis- 6 ja 7 aastased), laulis kaasa, sest Eesti hümn on 1. klassi emakeele õpikus ja see oli tal peaaegu peas! Olin oma väikeste laste üle tõeliselt uhke sl hetkel!
Hakkama sain- lapsed räägivad vabalt eesti keelt - Olen Omas Kodus, Oma Kodumaal, Oma Rahva hulgas!
Valimiste kandidaat, parima erakonna liige. Ja seda südamest! Minu käest on küsitud, et milleks ma seda teen? Et kas mul midagi paremat pole teha- 2 väikest last, oma äri, mis nõuab palju tööd ja aega , pealekauba üksi ja mitte enam esimeses nooruses...
Mis te arvate mida ma olen vastanud?
Seda , et usun Eesti paremasse tulevikku. Usun, et rahvusena oleme me püsima jäänud just seetõttu, et meil on see , mida venelastel, kelle kunstliku ripatsina me oleme elanud 50 aastat, pole- see on rahvuslik jonn ja kohutav töökus, miks mitte nimetada seda talupojatarkuseks ja tänu millele pole meid
õnnestunud ümber teha ega ära venestada. Pigem on nüüd meil aeg hakata neid , kes siin elavad, eestistama.
Piduliku päeva puhul tõmbasin ka suure lipu üles ( tuppa ikka) ja lapsed küsisid, kas täna peab pidulikult riidesse panema.( viimase nädala on nad küll pidzaamades voodis teki all veetnud), sest kõik on ümberringi haiged, nemad ka:) hirmus külm ! Muidugi peate panema piduriided, sünnipäeval pannakse ikka paremad riided selga!
Pisar tuli silma nähes laste agarust ja seda , et nad saavad aru mis päev on täna!
Peavad nad ju ka Taanit oma kodumaaks , mis iseenesest on tõsi.
Mõtlesin oma tütre Anna lõpuaktusele eelmisel suvel Taanis Aalborghusi Gümnaasimis, kus koos punaste roosidega kinkisin talle ka Eesti lipu, mille ma uhkelt ta õlgadele laotasin.Üks sinimustvalge sadade taani punalippude keskel!Taanlased on maalima suuremad lipukummardajad nad kohe ei saa ilma oma liputa, ükskõik mis puhul, ikka lippude lehvides... Ja miks ka mitte! See näitab rahvuslikkust kõrgemal astmel.
Olen ka ise sügav Taani patrioot, sest seal elades nägin ja tundsin iga päev mida tähendab elada riigis, kes tõeliselt hoolib oma kodanikest ja kus kedagi jäeta tema muredega üksi.
Seal elades sain ma Õieti teada, mida tähendab kodu ja isamaa tunne, mida tähendab igatsus,
kus õppisin iseennast õieti tundma, sest varem polnud selleks õieti aega. ..
Kogu aeg oli kiire ja kogu aeg oli vaja midagi teha ja kuhugi minna , kedagi aidata või ära kuulata, vanemad lapsedki kasvasid kuidagi märkamatult üles...
Pikad aastad üksinda ( eestlasena) võõrsil elades, õpid alles iseennast tundma, iseendast aru saama, iseendaga rääkima...Saad aru ,kes on su tõelised sõbrad. mõistad ,kus on su juured...
Tuhanded eestlased , kes on jätnud oma kodumaa, kas alaliselt või ajutiselt, hoiavad täna Eesti lippu aukohal, põletavad peoküünalt, istuvad peolauas. Seda tegin ka mina kõik need aastad mujal elades.
Kui Erki Nool tuli olümpiavõitjaks, või kui meie talisportlased tõid meie väikese Eesti lipu maailma kõikidele teleekraanidele, võites medaleid ja näitasid maailmale, kes me oleme, siis olin tõesti uhkusest lõhki minemas....
Olen ka praegu uhke oma Eesti üle, aga mitte enam nii vaimustuses, kui koju tagasi tulles.
Siin valitseb ainult raha ja võimu mentaliteet ja minu arust peetakse rahvaks lihtsalt lolliks, kes millestki aru ei saa- peaasi, kui saaks rahvale midagi hambusse visata - sähke, järage- 25 000 palka , 10 000 pensionit- kas pole tore, mis te veel tahate?Teie saate kõhud täis ja leiva lauale meie valimislubadustest! Need on ja jäävad ainult lubadusteks. Kahjuks.
Eesti rikkad on läinud rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks. Kapitalism on olnud karm meie kodumaal. Liiga ruttu on see rikkus tulnud. Pole enam seda MEIE tunnet-pole enam seda Eestit,
kes Lauluväljakul Eesti üheks laulis...
Arvan,et umbes pooled inimesed on täna Eestis pettunud. Ja seda küsimust,kas me sellist Eestist tahtsimegi, kuuleme me peaaegu iga päev.
Peost suhu elamine ei tee kedagi õnnelikuks ega uhkeks oma kodumaa üle.Rikastel on oma, teine Eesti, neil on omad reeglid.
Abivajajad on jäetud üksi- liiga palju on meil katastroofiliselt kõrgeid statistilisi näitajaid-
koolist väljalangevus, narkomaania, HIV, mängupõrguid ühe inimese kohta,prostitutsioon nüüd juba koolilaste hulgas ... Ei taha sellise negatiivse tooniga täna lõpetada, kuid see on meie tänane päev.
Kallid kaasmaalased, Palju Õnne kõigile Vabariigi Aastapäeva puhul!
Pole teist sellist väikest riiki maailmas,kus elab käputäis rahvast, kes on üle elanud viie võõrriigi vallutajad!
... Kui selle Keskerakonna veel üle elaks !!!
Minu jaoks on see väga tähtis, peaaegu nagu Jõulu tunne .
Olen üks nendest, kes on elanud võõrsil ja koju tagasi tulnud.
Kuhu siis veel, kui mitte koju- kodu ootab ju alati, kodu võtab alati vastu...
Arvan , et iga eestlase südames on täna uhkus ja rõõm- see on MEIE OMA RIIGI ; MEIE KODU SÜNNIPÄEV!
Vaatasin täna hommikul telekast lipu heiskamist, oleks kindlasti ka ise kohale läinud, kuid olen külmetanud, lapsed ka. Sellepärast ajasin nad ka täna vara üles, et seda neile telekast näidata.
Milline rõõm, kui noorem poeg, kes alles poolteist aastat tagasi õppis õieti eesti keelt rääkima ( lapsed on sündinud ja kasvanud Taanis- 6 ja 7 aastased), laulis kaasa, sest Eesti hümn on 1. klassi emakeele õpikus ja see oli tal peaaegu peas! Olin oma väikeste laste üle tõeliselt uhke sl hetkel!
Hakkama sain- lapsed räägivad vabalt eesti keelt - Olen Omas Kodus, Oma Kodumaal, Oma Rahva hulgas!
Valimiste kandidaat, parima erakonna liige. Ja seda südamest! Minu käest on küsitud, et milleks ma seda teen? Et kas mul midagi paremat pole teha- 2 väikest last, oma äri, mis nõuab palju tööd ja aega , pealekauba üksi ja mitte enam esimeses nooruses...
Mis te arvate mida ma olen vastanud?
Seda , et usun Eesti paremasse tulevikku. Usun, et rahvusena oleme me püsima jäänud just seetõttu, et meil on see , mida venelastel, kelle kunstliku ripatsina me oleme elanud 50 aastat, pole- see on rahvuslik jonn ja kohutav töökus, miks mitte nimetada seda talupojatarkuseks ja tänu millele pole meid
õnnestunud ümber teha ega ära venestada. Pigem on nüüd meil aeg hakata neid , kes siin elavad, eestistama.
Piduliku päeva puhul tõmbasin ka suure lipu üles ( tuppa ikka) ja lapsed küsisid, kas täna peab pidulikult riidesse panema.( viimase nädala on nad küll pidzaamades voodis teki all veetnud), sest kõik on ümberringi haiged, nemad ka:) hirmus külm ! Muidugi peate panema piduriided, sünnipäeval pannakse ikka paremad riided selga!
Pisar tuli silma nähes laste agarust ja seda , et nad saavad aru mis päev on täna!
Peavad nad ju ka Taanit oma kodumaaks , mis iseenesest on tõsi.
Mõtlesin oma tütre Anna lõpuaktusele eelmisel suvel Taanis Aalborghusi Gümnaasimis, kus koos punaste roosidega kinkisin talle ka Eesti lipu, mille ma uhkelt ta õlgadele laotasin.Üks sinimustvalge sadade taani punalippude keskel!Taanlased on maalima suuremad lipukummardajad nad kohe ei saa ilma oma liputa, ükskõik mis puhul, ikka lippude lehvides... Ja miks ka mitte! See näitab rahvuslikkust kõrgemal astmel.
Olen ka ise sügav Taani patrioot, sest seal elades nägin ja tundsin iga päev mida tähendab elada riigis, kes tõeliselt hoolib oma kodanikest ja kus kedagi jäeta tema muredega üksi.
Seal elades sain ma Õieti teada, mida tähendab kodu ja isamaa tunne, mida tähendab igatsus,
kus õppisin iseennast õieti tundma, sest varem polnud selleks õieti aega. ..
Kogu aeg oli kiire ja kogu aeg oli vaja midagi teha ja kuhugi minna , kedagi aidata või ära kuulata, vanemad lapsedki kasvasid kuidagi märkamatult üles...
Pikad aastad üksinda ( eestlasena) võõrsil elades, õpid alles iseennast tundma, iseendast aru saama, iseendaga rääkima...Saad aru ,kes on su tõelised sõbrad. mõistad ,kus on su juured...
Tuhanded eestlased , kes on jätnud oma kodumaa, kas alaliselt või ajutiselt, hoiavad täna Eesti lippu aukohal, põletavad peoküünalt, istuvad peolauas. Seda tegin ka mina kõik need aastad mujal elades.
Kui Erki Nool tuli olümpiavõitjaks, või kui meie talisportlased tõid meie väikese Eesti lipu maailma kõikidele teleekraanidele, võites medaleid ja näitasid maailmale, kes me oleme, siis olin tõesti uhkusest lõhki minemas....
Olen ka praegu uhke oma Eesti üle, aga mitte enam nii vaimustuses, kui koju tagasi tulles.
Siin valitseb ainult raha ja võimu mentaliteet ja minu arust peetakse rahvaks lihtsalt lolliks, kes millestki aru ei saa- peaasi, kui saaks rahvale midagi hambusse visata - sähke, järage- 25 000 palka , 10 000 pensionit- kas pole tore, mis te veel tahate?Teie saate kõhud täis ja leiva lauale meie valimislubadustest! Need on ja jäävad ainult lubadusteks. Kahjuks.
Eesti rikkad on läinud rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks. Kapitalism on olnud karm meie kodumaal. Liiga ruttu on see rikkus tulnud. Pole enam seda MEIE tunnet-pole enam seda Eestit,
kes Lauluväljakul Eesti üheks laulis...
Arvan,et umbes pooled inimesed on täna Eestis pettunud. Ja seda küsimust,kas me sellist Eestist tahtsimegi, kuuleme me peaaegu iga päev.
Peost suhu elamine ei tee kedagi õnnelikuks ega uhkeks oma kodumaa üle.Rikastel on oma, teine Eesti, neil on omad reeglid.
Abivajajad on jäetud üksi- liiga palju on meil katastroofiliselt kõrgeid statistilisi näitajaid-
koolist väljalangevus, narkomaania, HIV, mängupõrguid ühe inimese kohta,prostitutsioon nüüd juba koolilaste hulgas ... Ei taha sellise negatiivse tooniga täna lõpetada, kuid see on meie tänane päev.
Kallid kaasmaalased, Palju Õnne kõigile Vabariigi Aastapäeva puhul!
Pole teist sellist väikest riiki maailmas,kus elab käputäis rahvast, kes on üle elanud viie võõrriigi vallutajad!
... Kui selle Keskerakonna veel üle elaks !!!
Saturday, February 17, 2007
Täna Ülemiste Keskuses
Tere jälle!
Valimised lähenevad nagu kiirrong ja kõik erakonnad on viimases valimiseelses palavikus.
Oli minulgi kiire enda promomisega, tellisin veel lisa flailereid ja heade sõprade abiga rändasid need postkastidesse laiali. Tundmatutel nimedel erakonna kandidaate nimekirjas on väga raske ennast vähegi rohkem tutvustada, reklaami tehakse ainult esinumbritele. Ma aga olen seda meelt, et kui midagi teha, siis pühendunult. Vaatasin erakondade kandidaatide tutvustust ja ankeete Postimehe Valimised 2007 on-line lehel. Ja täiesti uskumatu aga mitme erakonna kandidaadid on ankeedid lihtsalt täitmata jätnud, kuigi Postimees saatis ankeedid kandidaatile personaalselt ja juba detsembrikuus.
Sellest või teha igaüks oma järelduse, minu arust on see suhtumise näitaja.Kui see pole tähtis, mille pärast siis üldse kandideeritakse??
Isegi paljud väga tuntud poliitikud on jätnud need täitmata, ei saa aru , käituvad nagu Vene bojaarid. Arvan, et see "pimeduse" aeg Eesti poliitikas saab ka ükskord läbi, aga praegu jätkub kõik vanas vaimus. Kahjuks.
Täna oli meil avalik valimisüritus Ülemiste Keskuses, kus sai jagatud erakonna nänni ja inimestega vesteldud. Peab ütlema, et selline üritus oli tore. sai kohe otsest tagasisidet. Ja üllatuslikult oldi sotside suhtes vägagi positiivsed. Mitme inimese reaktsioon oli-ainult mitte Keskerakonda, st keelduti kontaktist . Kui aga lähemalt tuttavaks saime, jätkus juttu kauemaks...
Võtsin üritusele kaasa ka oma noorema poja ja tütre- kes ka agaralt kaasa lõid, jagasid õhupalleja neid läks tõesti palju.
Teel Ülemistesse küsis Mathias ( 7 aastane) kui ma selgitasin kuhu me läheme ja mida seal teeme, ... et " miks sa sinna Keskerakonda ei läinud, neil on ju kõik juba TEHTUD " ?
Sellepärast me sinna lähemegi, et meil on veel nii palju tegemata !
Valimised lähenevad nagu kiirrong ja kõik erakonnad on viimases valimiseelses palavikus.
Oli minulgi kiire enda promomisega, tellisin veel lisa flailereid ja heade sõprade abiga rändasid need postkastidesse laiali. Tundmatutel nimedel erakonna kandidaate nimekirjas on väga raske ennast vähegi rohkem tutvustada, reklaami tehakse ainult esinumbritele. Ma aga olen seda meelt, et kui midagi teha, siis pühendunult. Vaatasin erakondade kandidaatide tutvustust ja ankeete Postimehe Valimised 2007 on-line lehel. Ja täiesti uskumatu aga mitme erakonna kandidaadid on ankeedid lihtsalt täitmata jätnud, kuigi Postimees saatis ankeedid kandidaatile personaalselt ja juba detsembrikuus.
Sellest või teha igaüks oma järelduse, minu arust on see suhtumise näitaja.Kui see pole tähtis, mille pärast siis üldse kandideeritakse??
Isegi paljud väga tuntud poliitikud on jätnud need täitmata, ei saa aru , käituvad nagu Vene bojaarid. Arvan, et see "pimeduse" aeg Eesti poliitikas saab ka ükskord läbi, aga praegu jätkub kõik vanas vaimus. Kahjuks.
Täna oli meil avalik valimisüritus Ülemiste Keskuses, kus sai jagatud erakonna nänni ja inimestega vesteldud. Peab ütlema, et selline üritus oli tore. sai kohe otsest tagasisidet. Ja üllatuslikult oldi sotside suhtes vägagi positiivsed. Mitme inimese reaktsioon oli-ainult mitte Keskerakonda, st keelduti kontaktist . Kui aga lähemalt tuttavaks saime, jätkus juttu kauemaks...
Võtsin üritusele kaasa ka oma noorema poja ja tütre- kes ka agaralt kaasa lõid, jagasid õhupalleja neid läks tõesti palju.
Teel Ülemistesse küsis Mathias ( 7 aastane) kui ma selgitasin kuhu me läheme ja mida seal teeme, ... et " miks sa sinna Keskerakonda ei läinud, neil on ju kõik juba TEHTUD " ?
Sellepärast me sinna lähemegi, et meil on veel nii palju tegemata !
Monday, February 12, 2007
Appi, taanlased tulevad!
Taanit, nagu teisigi Skandinaavia maid kimbutab arstide puudus, kuna maa oma arstid suunduvad veel parematele jahimaadele – ikka sinna, kus rohkem makstakse. Kõige soodsam teenistus aga on lähinaabrite juures Põhjamaades, kus vikaari, ehk ajutise asendusarsti nädalane tulu ületab mitmekordselt Taani arsti kuupalga.
Lahendust otsitakse juba ammu ja hiljuti pakkus üks Taani juhtivamaid tervishoiuspetsialiste professor Kjeld Moller Pedersen välja ” lihtsa ja kindla” retsepti-
Tervishoid ja haiglad peavad lähema viie aasta jooksul importima Ida- Euroopa arste ja võimalikult suurel hulgal.
”Kui meil on suur arstide puudus Taanis, Põhjamaades ja kogu Euroopas, siis Ida – Euroopas on suur arstide ülejääk- neid on seal koolitatud liiga palju ning seetõttu on töötamine Taanis arstidele kindlasti motiveeriv ” lausus ta.
”Kui me pakume Baltikumi arstidele 200.000 taani krooni lihtsalt boonuseks, ( ca 400 000 eesti krooni), kuid samal ajal peavad arstid alla kirjutama lepingule , mis seob neid kohaga 10 aastat, siis on taanlased kindlad, et saavad probleemi lahendatud.
Arstid saavad valida, kas tulla üksi või koos perega ja neid kavatsetakse ka korralikult integreerida- pakkudes neile keele intensiivõpet, sotsiaalseid garantiisid ja muid hüvesid.
Minu arvamus:
Olen kindel, et sellist ”sõjaplaani” ei pea mitte ainult Taani, vaid ka muud Euroopa riigid. Enne, kui pole hilja, tuleks riigi tasemel sellele väga tõsisele probleemile pöörata kohe tähelepanu ! Kui võimalik, siis tuleks teha selline seadus, mis sunniks arste, kes on koolitatud meil Eestis riigi kulul, lahkumise korral tööle mujale riiki, kooliraha tagasi maksma, kas täielikult või osaliselt, seda otsustagu juba meie seadusandlus.
Lahendust otsitakse juba ammu ja hiljuti pakkus üks Taani juhtivamaid tervishoiuspetsialiste professor Kjeld Moller Pedersen välja ” lihtsa ja kindla” retsepti-
Tervishoid ja haiglad peavad lähema viie aasta jooksul importima Ida- Euroopa arste ja võimalikult suurel hulgal.
”Kui meil on suur arstide puudus Taanis, Põhjamaades ja kogu Euroopas, siis Ida – Euroopas on suur arstide ülejääk- neid on seal koolitatud liiga palju ning seetõttu on töötamine Taanis arstidele kindlasti motiveeriv ” lausus ta.
”Kui me pakume Baltikumi arstidele 200.000 taani krooni lihtsalt boonuseks, ( ca 400 000 eesti krooni), kuid samal ajal peavad arstid alla kirjutama lepingule , mis seob neid kohaga 10 aastat, siis on taanlased kindlad, et saavad probleemi lahendatud.
Arstid saavad valida, kas tulla üksi või koos perega ja neid kavatsetakse ka korralikult integreerida- pakkudes neile keele intensiivõpet, sotsiaalseid garantiisid ja muid hüvesid.
Minu arvamus:
Olen kindel, et sellist ”sõjaplaani” ei pea mitte ainult Taani, vaid ka muud Euroopa riigid. Enne, kui pole hilja, tuleks riigi tasemel sellele väga tõsisele probleemile pöörata kohe tähelepanu ! Kui võimalik, siis tuleks teha selline seadus, mis sunniks arste, kes on koolitatud meil Eestis riigi kulul, lahkumise korral tööle mujale riiki, kooliraha tagasi maksma, kas täielikult või osaliselt, seda otsustagu juba meie seadusandlus.
Sunday, February 11, 2007
Miks venelased ei räägi eesti keelt?
Praeguse seisuga elab Eestis eestlasi 68 %,
venelasi 26%. valgevenelasi 1%, ukrainlasi 2% ja soomlasi 1%.
Ca 1/3 eestimaa rahvast kasutab igapäevases kõnes muud keelt kui eesti, tavaliselt vene keelt.
Vene koolid peavad minema järgmisest õppeaastast üle osaliselt eesti keelele, kas me olema selleks valmis? Kahjuks mitte .
Aga miks? Sellepärast, et Eestit on tabanud ”hiiliv venestumine”. Me räägime endiselt venelastega vene keeles, kuigi Eestis kehtib keeleseadus ning
oleme seniaajani absurdsel seisukohal, et riigiasutuses töötavad eestlased peavad valdama vene keelt ja seda eeskätt selleks, et teenindada Eestis elavaid venekeelseid kodanikke.
Vaatame töökuulutusi- nõutavad keeled- vene keel ja inglise keel.
Veel kümme aastat tagasi oli nõutavad keeled soome keel ja inglise keel.Ka see ütleb midagi.
Sel aastal on riik planeerinud ”keelevaldkonda” lisaraha rohkem, kui 9 miljonit krooni, millega tahetakse parandada kõrgkooli õpikute programmi, avaldada eesti – soome sõnaraamat ( kas neid juba piisalavalt pole?), parandada eesti keele õpetamist jne.
Siinkohal tekib küsimus -. Aga mida konkreetselt tehakse selleks , et parandada venekeelse elanikkonna eesti keele oskust? Paremat integratsiooni?
Peaks ju see olema riigi huvi, sest see on 1/3 riigi rahvast, kes maksavad riigile makse ja kes Eestimaal elavad.
Eesti keele õpetamine muukeelsele elanikkonnale on antud täielikult erafirmade kätte, kes taotlevad selleks integreerimise projektirahasid.Üks tund maksab 280 krooni, millest üle poole saab endale firma. Eks neid projekte saavad ikka aastast aastasse n.ö. omad .
Samuti suunatakse suuri summasid projektidesse ”vene lapse eesti peres”, kus kordub sama skeem.Projektidele raisatud rahadega peaksid kõik venelased vabalt eesti keelt rääkima, kuid vähemalt pool vene koolide õpetajatest ja 2/3 gümnaasimi lõpetajatest pole võimelised algtasemel eesti keelt rääkima, märguvad asjatundjad.
Kuidas siis parandada integratsiooni? Minu ettepanek oleks, et selle asemel, et jagada miljoneid kroone erafirmadele, kes korraldavad keeleõppimiseks kalleid lühiajalisi kursusi, mille jooksul ei suuda ükski inimene keelt ära õppida, tuleks keeleõppimine korraldada nii, nagu Põhjamaades.
Keelekoolid riigikeele õppimiseks on tasuta või äärmiselt minimaalse tasu eest ja seda finatseeritakse riigi või kohalikust eelarvest.
Niikaua kui riigikeele õppimist korraldavad erafirmad, pole neil ka mingit huvi peale oma ärihuvi,
st, rõhku ei panda kvaliteedile, vaid kvantiteedile.
See on ka tõsi, et venekeelsel elanikonnal puudub motivatsioon eesti keele õppimiseks,kuna saab endiselt läbi ka vene keelega.Mida kiiremini suudame Eestis elavatele venekeelele rahvale selgeks teha, et mitte riigiasutuste töötajad ( k.a. politsei jt.) ei pea nendega vestlemiseks oskama vene keelt, vaid nemad peavad oskama eesti keelt, seda kiiremini nad eesti keele ära õpivad ja seda kiiremini kaovad rahvuslikud vastuolud.
venelasi 26%. valgevenelasi 1%, ukrainlasi 2% ja soomlasi 1%.
Ca 1/3 eestimaa rahvast kasutab igapäevases kõnes muud keelt kui eesti, tavaliselt vene keelt.
Vene koolid peavad minema järgmisest õppeaastast üle osaliselt eesti keelele, kas me olema selleks valmis? Kahjuks mitte .
Aga miks? Sellepärast, et Eestit on tabanud ”hiiliv venestumine”. Me räägime endiselt venelastega vene keeles, kuigi Eestis kehtib keeleseadus ning
oleme seniaajani absurdsel seisukohal, et riigiasutuses töötavad eestlased peavad valdama vene keelt ja seda eeskätt selleks, et teenindada Eestis elavaid venekeelseid kodanikke.
Vaatame töökuulutusi- nõutavad keeled- vene keel ja inglise keel.
Veel kümme aastat tagasi oli nõutavad keeled soome keel ja inglise keel.Ka see ütleb midagi.
Sel aastal on riik planeerinud ”keelevaldkonda” lisaraha rohkem, kui 9 miljonit krooni, millega tahetakse parandada kõrgkooli õpikute programmi, avaldada eesti – soome sõnaraamat ( kas neid juba piisalavalt pole?), parandada eesti keele õpetamist jne.
Siinkohal tekib küsimus -. Aga mida konkreetselt tehakse selleks , et parandada venekeelse elanikkonna eesti keele oskust? Paremat integratsiooni?
Peaks ju see olema riigi huvi, sest see on 1/3 riigi rahvast, kes maksavad riigile makse ja kes Eestimaal elavad.
Eesti keele õpetamine muukeelsele elanikkonnale on antud täielikult erafirmade kätte, kes taotlevad selleks integreerimise projektirahasid.Üks tund maksab 280 krooni, millest üle poole saab endale firma. Eks neid projekte saavad ikka aastast aastasse n.ö. omad .
Samuti suunatakse suuri summasid projektidesse ”vene lapse eesti peres”, kus kordub sama skeem.Projektidele raisatud rahadega peaksid kõik venelased vabalt eesti keelt rääkima, kuid vähemalt pool vene koolide õpetajatest ja 2/3 gümnaasimi lõpetajatest pole võimelised algtasemel eesti keelt rääkima, märguvad asjatundjad.
Kuidas siis parandada integratsiooni? Minu ettepanek oleks, et selle asemel, et jagada miljoneid kroone erafirmadele, kes korraldavad keeleõppimiseks kalleid lühiajalisi kursusi, mille jooksul ei suuda ükski inimene keelt ära õppida, tuleks keeleõppimine korraldada nii, nagu Põhjamaades.
Keelekoolid riigikeele õppimiseks on tasuta või äärmiselt minimaalse tasu eest ja seda finatseeritakse riigi või kohalikust eelarvest.
Niikaua kui riigikeele õppimist korraldavad erafirmad, pole neil ka mingit huvi peale oma ärihuvi,
st, rõhku ei panda kvaliteedile, vaid kvantiteedile.
See on ka tõsi, et venekeelsel elanikonnal puudub motivatsioon eesti keele õppimiseks,kuna saab endiselt läbi ka vene keelega.Mida kiiremini suudame Eestis elavatele venekeelele rahvale selgeks teha, et mitte riigiasutuste töötajad ( k.a. politsei jt.) ei pea nendega vestlemiseks oskama vene keelt, vaid nemad peavad oskama eesti keelt, seda kiiremini nad eesti keele ära õpivad ja seda kiiremini kaovad rahvuslikud vastuolud.
Friday, February 9, 2007
Eesti Nokia - Las Vegas
Lugesin uudistest, et tulemas on lisa KASIINODELE Tallinnas Mustamäe Linnaosas, ehk kohas kus alles paar kuud tagasi toimus kohutav tragöödia just selle sama kasiinonduse pärast.Pole vist inimest , kel sellest kuuldes süda krampi ei tõmbunud...
Aga ikka ja ikka kerkib neid juurde ja ei saagi aru, miks avalikkus ja juhtivad poliitikud sel teemal sõna pole võtnud, tundub nagu oleks see on ainult ajakirjanike isiklik mure.
Nojah, inimelu ei maksa siin riigis midagi , ütlevad paljud minu ja kindlasti ka teie tuttavad.
Ainult RAHA loeb...
Lugesin ka netikommentaare, kus kirjutati sealhulgas
...Olen rohkem kui 30 aastat Mustamäel elanud.Kultuuripelinna nime taotleva Tallinna vanimas korrusmajade linnajaos ei ole ühtegi kultuuriasutust(Kaja oma tegevusega on kehv pensionäride keskus), ühtegi korralikku restorani, ühtegi avalikku tualetti, ühtegi avalikku tervisekeskust, aga oma kodust võin 5 minutiga minna 6 erinevasse kasiinosse. Lagunevast Kännu Kukest, jubedast Szolnoki ümbrusest ei maksa rääkidagi. Iga uus Mustamäe linnaosavanem teeb ürituse Männi pargis, aga tegelikku Mustamäe arengut ei plaani ega jälgi keegi.
Kes annab välja kasiinoavamise lubasid? Eks ikka linnaosa valitsus, kes muu. Ühtegi seadust, mis KAITSEKS inimesi selle hukutava kasiinohüdra eest pole valitus vastu võtnud. Vastupidi, neid on kerkinud kiiremini , kui lasteaedu , noorte vabaaja veetmise kohti või mida iganes tõesti rahvale kasulikku kohta viimase valitsuse ajal.
Eestis on kindlasti mitu tuhat kasiinot, millest enamus asub Tallinnas ja umbes 25 000 kasiinosõltlast. Kindlasti on neid rohkem. 25000 mängusõltlast tähendab umbes 60-70 000 õnnetut perekonda, lähedast. See on umbes 2 Pärnu linna jagu rahvast. Meie väikese riigi kohta on see ebainimlikult suur arv.
Kui linnaosad nii kergekäeliselt annavad välja kasiinoavamise lubasid, siis küllap on seadused liiga leebed, mis seda lubavad ja siiani on oma rahva saatus valitsejad külmaks jätnud.
Kasiinod toovad ju raskelt raha sisse! Aga kelle arvel ?? Oma enda rahva arvel, perede ja laste arvel.
Lihne on öelda, et ega sinna kedagi vägisi ei tirita. Aga kui ahvatlusi on iga nurga peal, siis
kindlasti satuvad sinna üha uued ja uued huvilised igal õhtul ja pooled neist libastuvad... ja ei saagi enam sellest karussellilt maha. Inimene on ju nõrk ja sõltuvusse langeda on kerge, kirg on kirg, olgu see suitsetamine, joomine, narkootikumid , mis iganes pahed.
Eriti kui veel minna ka õhtuti pole seal karpide keskel magalarajoonides...
Kõige suurem shokk oli näha tuledesäras mängupõrgut Tallinna bussijaamaga samas hoones. Nüüd siis uued kasiinod Mustamäele koolimajade kõrvale?
Tundub nagu elaksime tsaari venemaal, kus rahvas ei otsusta midagi.
Ainult RAHA loeb...
Ja aasta ärimees oli ju Armin Karu! Milline on selle inimese mõttemaailm, kes hääletas meediaküsitluses tema poolt???
Ahjaa, tahtsin veel öelda, et ligi viie ja poole miljonilise Taani riigi elanikkonna kohta on ainult 7 kasiinot!!!
Aga ikka ja ikka kerkib neid juurde ja ei saagi aru, miks avalikkus ja juhtivad poliitikud sel teemal sõna pole võtnud, tundub nagu oleks see on ainult ajakirjanike isiklik mure.
Nojah, inimelu ei maksa siin riigis midagi , ütlevad paljud minu ja kindlasti ka teie tuttavad.
Ainult RAHA loeb...
Lugesin ka netikommentaare, kus kirjutati sealhulgas
...Olen rohkem kui 30 aastat Mustamäel elanud.Kultuuripelinna nime taotleva Tallinna vanimas korrusmajade linnajaos ei ole ühtegi kultuuriasutust(Kaja oma tegevusega on kehv pensionäride keskus), ühtegi korralikku restorani, ühtegi avalikku tualetti, ühtegi avalikku tervisekeskust, aga oma kodust võin 5 minutiga minna 6 erinevasse kasiinosse. Lagunevast Kännu Kukest, jubedast Szolnoki ümbrusest ei maksa rääkidagi. Iga uus Mustamäe linnaosavanem teeb ürituse Männi pargis, aga tegelikku Mustamäe arengut ei plaani ega jälgi keegi.
Kes annab välja kasiinoavamise lubasid? Eks ikka linnaosa valitsus, kes muu. Ühtegi seadust, mis KAITSEKS inimesi selle hukutava kasiinohüdra eest pole valitus vastu võtnud. Vastupidi, neid on kerkinud kiiremini , kui lasteaedu , noorte vabaaja veetmise kohti või mida iganes tõesti rahvale kasulikku kohta viimase valitsuse ajal.
Eestis on kindlasti mitu tuhat kasiinot, millest enamus asub Tallinnas ja umbes 25 000 kasiinosõltlast. Kindlasti on neid rohkem. 25000 mängusõltlast tähendab umbes 60-70 000 õnnetut perekonda, lähedast. See on umbes 2 Pärnu linna jagu rahvast. Meie väikese riigi kohta on see ebainimlikult suur arv.
Kui linnaosad nii kergekäeliselt annavad välja kasiinoavamise lubasid, siis küllap on seadused liiga leebed, mis seda lubavad ja siiani on oma rahva saatus valitsejad külmaks jätnud.
Kasiinod toovad ju raskelt raha sisse! Aga kelle arvel ?? Oma enda rahva arvel, perede ja laste arvel.
Lihne on öelda, et ega sinna kedagi vägisi ei tirita. Aga kui ahvatlusi on iga nurga peal, siis
kindlasti satuvad sinna üha uued ja uued huvilised igal õhtul ja pooled neist libastuvad... ja ei saagi enam sellest karussellilt maha. Inimene on ju nõrk ja sõltuvusse langeda on kerge, kirg on kirg, olgu see suitsetamine, joomine, narkootikumid , mis iganes pahed.
Eriti kui veel minna ka õhtuti pole seal karpide keskel magalarajoonides...
Kõige suurem shokk oli näha tuledesäras mängupõrgut Tallinna bussijaamaga samas hoones. Nüüd siis uued kasiinod Mustamäele koolimajade kõrvale?
Tundub nagu elaksime tsaari venemaal, kus rahvas ei otsusta midagi.
Ainult RAHA loeb...
Ja aasta ärimees oli ju Armin Karu! Milline on selle inimese mõttemaailm, kes hääletas meediaküsitluses tema poolt???
Ahjaa, tahtsin veel öelda, et ligi viie ja poole miljonilise Taani riigi elanikkonna kohta on ainult 7 kasiinot!!!
Monday, February 5, 2007
Kuhu lähed, Eesti gümnaasiumiharidus?
Eesti hariduspoliitikas on käes tõsine kriisiaeg.. Meil ei jätku lasteaiakohti, sest osa lasteaedasid müüdi üleeelmise valitsuse ajal maha , kuna tookord ei olnud nii palju lapsi. Nüüd on järjekord gümnaasiumideni jõudnud.Sel aastal alustab gümnaasiumiõpinguid 3000 õpilast vähem , ülejärgmisel aastal 7000 noort vähem ja tuleviku jätaks pigem ennustamata. Kas nüüd siis oleme niikaugel,et peaksime gümnaasiumid ümber ehitama hoopis lasteaedadeks? Absurne olukord. Kas meil jätkub mõistust antud olukorrast välja tulla või vajaksime siiski suuremaid muudatusi kui ainult ”ümberehitustööd” nii otseses kui ülekantud töhenduses. Kas Eesti koolisüsteem ei vaja mitte hoopis uut ja kaasaeagsemat haridusreformi?
Kuna valimised on tulemas ja enamusel erakondadel on üheks põhiteemaks on haridus ,siis oleks ehk päevakohane heita pilku Euroopasse, kuhu meiegi ehk kunagi päriselt jõuame. Praegu tundub küll, et kui nii edasi, siis lõpetame mitte Euroopa viie rikkaima , vaid viie vaesema riigi seas. Iga uus valitsus paneb pukki uue haridusministri, kes eelmise töö ära nullib . Küllap on uusi üllatusi oodata juba varsti. Üks endine haridusminister kolis haridusministeeriumi Tartusse, kulutades sellega miljoneid meie kõigi raha, nüüd aga soovib selle praegune juht ministeeriumi siiski pealinna tagasi tuua, mis on kindlasti veel kulukam, kui esimene kolimine, ainult et enne peaks veel Louvrist läbi käima...
Räägime juba aastaid õpetajate puudusest, koolide kehvast olukorrast ja suurest õpilaste väljalangevusest.Palgateemat ei julge puudutadagi.... Mis nüüd siis edasi ? Kas lõuad pidada ja edasi teenida? Valiku teed Sina , kelle peres kasvab koolilaps, või kes oma isamaa tuleviku pärast tõeliselt mures on.Tooksin mõned näited Taani riigi gümnaasiumikorradusest, ehk sobiks meil siit midagi üle võtta või igal juhul kõrvataha panna.
Põhikool ehk rahvakool Taanis on nagu ikka 9 klassiline . Samas on võimalik õpilasel võtta soovi korral veel üks lisa aasta, ehk 10. klass,k ui noorel on soovi või vajab ta ehk veel lisa aega järelemõtlemiseks millisesse ametikooli ta astub oma haridusteed jätkama, või valib edasiõppimise gümnaasiumis. Viimasesse lähevad aga siiski aimult need noored , kes kavatsevad edasi õppida kõrgkoolis. Tavaliselt on ka põhikooli lõpus on selge millised on õpilase võimed ning soovid ja kas temast on gümnaasiumis ja edaspidi ülikoolis käijat..
Gymnaasium on eraldi kool, kus õpib kuni 300 opilast ja kus õpilased on kõik nn.eakaaslased ja tunnevad end tõeliste gümnasistidena. Klassideks aga on 1.g 2.g 3.g . Valida on kahe liini vahel, kas : humanitaar( keeled) – või rakenduslik ( matemaatika) kallak. Humanitaarkallakuga gümnaasiumiklassis on esimesel ja teisel aastal ainult matemaatika ja viimasel aastal seda õppima enam ei pea. Füüsikat ja keemiat õpitakse koos ühise ainena, mille nimi on loodusteadus.. Põhirõhk on keeltel ja seda tehakse väga põhjalikult. Kui õpilane on valinud omale rakendusliku kallaku, on jälle kõik vastupidi- põhirõhk matemaatikale, keeled on siis vähemtähtsamad.
Õpetaja .
Igal klassil on oma kontaktõpetaja, ehk meie mõistes klassijuhataja. Igal ainel on erinev õpetaja ja iga tund on erinevas klassiruumis , siin suurt vahet pole vist kusagil. Õpetaja-amet , mehi ja naisi on tavaliselt võrdselt, on au sees. Õpetajad on nõudlikud, kuid siiski kehtib taani koolides l kirjutamata demokraatia, et kui tahad midagi öelda, ei pea sa esimase klassi juntsu moodi kätt tõstma , või wc-sse mineku puhul selleks eraldi luba küsima. Hilinejad hiilivad vaikselt oma kohale, ilma et selle peale õpetaja erilist probleemi teeks.
Õppetöö
Üks õppe tund kestab 90 minutit , sest nii jõuab põhjalikumalt ainega tegeleda. Soovi korral peetakse ka våikest pausi, kuid see pole kohustuslik. Kuna Taani koolides tegeletakse palju grupi töödega, siis on pikemad koolitunnid selleks vajalikud. Enamus tundidest koosnebki nn . team workist e. meeskonnatööst. Tulemused kantakse ette terve klassi ees, mida hindavad kõik kaasõpilased. Näiteks-inglise keele tunnis SHAKESPEARE teosed käsitledes antakse kodus lugemiseks ainult paar lehekülge, mitte 30 nagui meil kombeks ja põhitöö tehakse grupitööna koolis.
Õpetamise põhiabivahendit , tahvlit kasutatakse ainult gümnaasiumi kahel esimesel aastal, viimases klassis peavad õpilased ise omale mårkmed tegema. Oleneb loomulikult ka opetajast, kes kirjutab kõik tahvlile, kes aga mitte midagi. Palju tunnid viiakse läbi arvutiklassis ,kus saab kasutatada palju tehnilist abimaterjali- videosid, DVD-sid jne.
Kodutöö
Koduööd antakse õpilasete suhteliselt vähe, põhiliselt on see sissejuhatuseks mingisse teemasse, oleneb ka muidugi ainest. Humanitaar kallakuga gümnaasiumis on põhiliselt pandud rõhku õpilase iseseisva mõtlemise ja analüseerimisoskuse arendamisele. Tähtis pole mitte niivõrd hinne see,vaid see, kuidas osatakse käsitletud teemast aru saada ja milline on iga õpilase isiklik vaatenurk antud teema suhtes. Vähem tähtis pole õpilase aktiivsus ning sotsiaalsus ehk koostöövõime grupis.
Kirjalikke töid vastupidiselt suulistele antakse Taanis kodutööna veidi rohkem, tavaliselt üks töö nädalas ja selleks on tavaliselt esse, või kirjand ja see paneb õpilase pingutama, sest tulemusi arutatakse jälle koos.
Puudumine koolist
Õpilane voib puududa ( ilma pohjuseta) 10% kogu aasta koolipäevade jooksul,see teeb kokku 3-3.5 nådalat terve kooli aasta jooksul. Kirjalikult põhjendatud, e. Põhjusega puudumist voib olla kun 15%.
Hindamine
Hindamiseks kasutatakse hinnete süsteemi 5- 13- ni, mis annab võimaluse veidi paindlikumaks ja õpilase suhtes inimlikumaks hindamiseks. Hinnet 13 on panevad Taani õpetajad suhteliselt harva ., küll aga tuleb rohkem ette hinnet 5 ,mis võrdub meie hindega 2. Hinnetest siiski veel niipalju, et iga üksik hinne ei oma niipalju tähtsust iga veerandi lõpus , kui koondhinne lõpetamisel, sest kui keskmine hinne on madal, siis igasse ülikooli sisse ei saa.
Riigi toetus
Iga Taani õpilane saab alates 18. eluaastast toetust riigilt kui ta kåib koolis, kas gümnaasiumis või ülikoolis kuni 21 . eluaastani. Näit , kui õpilane elab kodus, saab ta 1000 taani krooni( kaks tuhat eeki), kui mujal , st mitte vanematega koos, aga samas linnas siis 2600 , kui mujal linnas , ilma vanemetateta, näit. üksikvanema lapsed 4000 krooni kuus.
Meilgi oleks viimane aeg mõelda mis on meie hariduse sisuline tulevik ja kas me suudame õpetada vajalikul tasemel tuleviku Eesti kodanikke, iseseisva mõtlemisoskusega inimesi , või jätkame vanamoodi edasi, järeldused teeb igaüks ise.
Kuna valimised on tulemas ja enamusel erakondadel on üheks põhiteemaks on haridus ,siis oleks ehk päevakohane heita pilku Euroopasse, kuhu meiegi ehk kunagi päriselt jõuame. Praegu tundub küll, et kui nii edasi, siis lõpetame mitte Euroopa viie rikkaima , vaid viie vaesema riigi seas. Iga uus valitsus paneb pukki uue haridusministri, kes eelmise töö ära nullib . Küllap on uusi üllatusi oodata juba varsti. Üks endine haridusminister kolis haridusministeeriumi Tartusse, kulutades sellega miljoneid meie kõigi raha, nüüd aga soovib selle praegune juht ministeeriumi siiski pealinna tagasi tuua, mis on kindlasti veel kulukam, kui esimene kolimine, ainult et enne peaks veel Louvrist läbi käima...
Räägime juba aastaid õpetajate puudusest, koolide kehvast olukorrast ja suurest õpilaste väljalangevusest.Palgateemat ei julge puudutadagi.... Mis nüüd siis edasi ? Kas lõuad pidada ja edasi teenida? Valiku teed Sina , kelle peres kasvab koolilaps, või kes oma isamaa tuleviku pärast tõeliselt mures on.Tooksin mõned näited Taani riigi gümnaasiumikorradusest, ehk sobiks meil siit midagi üle võtta või igal juhul kõrvataha panna.
Põhikool ehk rahvakool Taanis on nagu ikka 9 klassiline . Samas on võimalik õpilasel võtta soovi korral veel üks lisa aasta, ehk 10. klass,k ui noorel on soovi või vajab ta ehk veel lisa aega järelemõtlemiseks millisesse ametikooli ta astub oma haridusteed jätkama, või valib edasiõppimise gümnaasiumis. Viimasesse lähevad aga siiski aimult need noored , kes kavatsevad edasi õppida kõrgkoolis. Tavaliselt on ka põhikooli lõpus on selge millised on õpilase võimed ning soovid ja kas temast on gümnaasiumis ja edaspidi ülikoolis käijat..
Gymnaasium on eraldi kool, kus õpib kuni 300 opilast ja kus õpilased on kõik nn.eakaaslased ja tunnevad end tõeliste gümnasistidena. Klassideks aga on 1.g 2.g 3.g . Valida on kahe liini vahel, kas : humanitaar( keeled) – või rakenduslik ( matemaatika) kallak. Humanitaarkallakuga gümnaasiumiklassis on esimesel ja teisel aastal ainult matemaatika ja viimasel aastal seda õppima enam ei pea. Füüsikat ja keemiat õpitakse koos ühise ainena, mille nimi on loodusteadus.. Põhirõhk on keeltel ja seda tehakse väga põhjalikult. Kui õpilane on valinud omale rakendusliku kallaku, on jälle kõik vastupidi- põhirõhk matemaatikale, keeled on siis vähemtähtsamad.
Õpetaja .
Igal klassil on oma kontaktõpetaja, ehk meie mõistes klassijuhataja. Igal ainel on erinev õpetaja ja iga tund on erinevas klassiruumis , siin suurt vahet pole vist kusagil. Õpetaja-amet , mehi ja naisi on tavaliselt võrdselt, on au sees. Õpetajad on nõudlikud, kuid siiski kehtib taani koolides l kirjutamata demokraatia, et kui tahad midagi öelda, ei pea sa esimase klassi juntsu moodi kätt tõstma , või wc-sse mineku puhul selleks eraldi luba küsima. Hilinejad hiilivad vaikselt oma kohale, ilma et selle peale õpetaja erilist probleemi teeks.
Õppetöö
Üks õppe tund kestab 90 minutit , sest nii jõuab põhjalikumalt ainega tegeleda. Soovi korral peetakse ka våikest pausi, kuid see pole kohustuslik. Kuna Taani koolides tegeletakse palju grupi töödega, siis on pikemad koolitunnid selleks vajalikud. Enamus tundidest koosnebki nn . team workist e. meeskonnatööst. Tulemused kantakse ette terve klassi ees, mida hindavad kõik kaasõpilased. Näiteks-inglise keele tunnis SHAKESPEARE teosed käsitledes antakse kodus lugemiseks ainult paar lehekülge, mitte 30 nagui meil kombeks ja põhitöö tehakse grupitööna koolis.
Õpetamise põhiabivahendit , tahvlit kasutatakse ainult gümnaasiumi kahel esimesel aastal, viimases klassis peavad õpilased ise omale mårkmed tegema. Oleneb loomulikult ka opetajast, kes kirjutab kõik tahvlile, kes aga mitte midagi. Palju tunnid viiakse läbi arvutiklassis ,kus saab kasutatada palju tehnilist abimaterjali- videosid, DVD-sid jne.
Kodutöö
Koduööd antakse õpilasete suhteliselt vähe, põhiliselt on see sissejuhatuseks mingisse teemasse, oleneb ka muidugi ainest. Humanitaar kallakuga gümnaasiumis on põhiliselt pandud rõhku õpilase iseseisva mõtlemise ja analüseerimisoskuse arendamisele. Tähtis pole mitte niivõrd hinne see,vaid see, kuidas osatakse käsitletud teemast aru saada ja milline on iga õpilase isiklik vaatenurk antud teema suhtes. Vähem tähtis pole õpilase aktiivsus ning sotsiaalsus ehk koostöövõime grupis.
Kirjalikke töid vastupidiselt suulistele antakse Taanis kodutööna veidi rohkem, tavaliselt üks töö nädalas ja selleks on tavaliselt esse, või kirjand ja see paneb õpilase pingutama, sest tulemusi arutatakse jälle koos.
Puudumine koolist
Õpilane voib puududa ( ilma pohjuseta) 10% kogu aasta koolipäevade jooksul,see teeb kokku 3-3.5 nådalat terve kooli aasta jooksul. Kirjalikult põhjendatud, e. Põhjusega puudumist voib olla kun 15%.
Hindamine
Hindamiseks kasutatakse hinnete süsteemi 5- 13- ni, mis annab võimaluse veidi paindlikumaks ja õpilase suhtes inimlikumaks hindamiseks. Hinnet 13 on panevad Taani õpetajad suhteliselt harva ., küll aga tuleb rohkem ette hinnet 5 ,mis võrdub meie hindega 2. Hinnetest siiski veel niipalju, et iga üksik hinne ei oma niipalju tähtsust iga veerandi lõpus , kui koondhinne lõpetamisel, sest kui keskmine hinne on madal, siis igasse ülikooli sisse ei saa.
Riigi toetus
Iga Taani õpilane saab alates 18. eluaastast toetust riigilt kui ta kåib koolis, kas gümnaasiumis või ülikoolis kuni 21 . eluaastani. Näit , kui õpilane elab kodus, saab ta 1000 taani krooni( kaks tuhat eeki), kui mujal , st mitte vanematega koos, aga samas linnas siis 2600 , kui mujal linnas , ilma vanemetateta, näit. üksikvanema lapsed 4000 krooni kuus.
Meilgi oleks viimane aeg mõelda mis on meie hariduse sisuline tulevik ja kas me suudame õpetada vajalikul tasemel tuleviku Eesti kodanikke, iseseisva mõtlemisoskusega inimesi , või jätkame vanamoodi edasi, järeldused teeb igaüks ise.
Friday, February 2, 2007
Tallinn- Tartu maanteest
Käisin täna tööasjus Tartus. Sinna sõiduga on alati nii, et juba tead ette millega riskid ja ega ausalt öeldes eriti suure rõõmuga seda teed ette ei võta- Liiklus, eriti talvise ilmaga on täiesti jõhker.Kui Tartu poole läks tee veel enam vähem , siis Tallinnasse tagasisõites sai liikuda ainult kolonnis ja seda kolonnisõitu sai harjutatud oma 100 kilomeetrit kindlasti... Oligi nagu mureta ses mõttes, et ei pidanud närvilisi taganttulijaid mööda laskma. Muidugi leidus nagu ikka ja alati juhte, kes on võrdsematest võrdsemad ja on alati valmis ennast ja teisi sõna otseses mõttes tapma. Ei saa aru nendest inimestest, kes kohe peavad enda ja teiste eluga riskima??
Sellist kolonnis sõitu kogesin ma oma elus esimest korda. Kogu tee saatis mind hirm. Mõtlesin Dajan Ahmetovi peale.., Kui midagi peaks VEEL juhtuma, kuidas siis päästeautod sellest autode rägastikust läbi peavad murdma,et kohale jõuda???
Uut Tallinn Tartu magistraali ehitamist oleks vaja kohe ! alustada. Keegi ei tea kas seda on üldse planeerima hakatud, ja kas üldse hakataksegi ?Miks me ei tea sellest midagi, hallooo , kes vastaks, kes ???
Millal ükskord hakkavad erakonnad koostööd tegema rahva nimel ja rahva jaoks milleks nad on kutsutud ja seatud???
Sellist kolonnis sõitu kogesin ma oma elus esimest korda. Kogu tee saatis mind hirm. Mõtlesin Dajan Ahmetovi peale.., Kui midagi peaks VEEL juhtuma, kuidas siis päästeautod sellest autode rägastikust läbi peavad murdma,et kohale jõuda???
Uut Tallinn Tartu magistraali ehitamist oleks vaja kohe ! alustada. Keegi ei tea kas seda on üldse planeerima hakatud, ja kas üldse hakataksegi ?Miks me ei tea sellest midagi, hallooo , kes vastaks, kes ???
Millal ükskord hakkavad erakonnad koostööd tegema rahva nimel ja rahva jaoks milleks nad on kutsutud ja seatud???
Thursday, February 1, 2007
Vajame uut poliitililist mõtlemist- vajame lastepoliitikat!
Väikelapse esimesed eluaastad on kõige tähtsamad inimese elus , sest siis areneb laps kõige kiiremini, kes meist ei teaks seda igitõde?
Kuidas meil on läinud asjad lastekasvatuses siin Eestimaal viimase 15 aasta jooksul , kui me oleme olnud iseseisvad ja vabad?
Õnneks on meil praegu olemas selleks korralik materiaalne baas ja riigipoolne tugev tugi-võimalust, kus lapse ema saab lapsega kodus olla peaaegu poolteist aastat ja selle eest ka palka ja lastetoetust saada, ei ole võimalik just igas noores riigis.
Aga mis edasi? Kui laps peab minema lastesõime, hoidja juurde või hoopis lasteaeda? Kui koht leidub. Tegelikult ei leidu ikka küll.
Ja kui see kohakene siiski saadakse läbi raskuste , siis milline on tegelikult Eestimaa lasteaedade tase? Kas me oleme valmis kasvatama oma lastest tuleviku ühiskonna kodanikke, inimesi,kes 10- 15 aasta pärast peavad olema valmis ellu astuma iseseisvatena, võtma ise vastu otsuseid , astuma ametikooli, ülikooli , leidma tööd ?
Meie tulevik on teadmistepõhine majandus
.Väikeses riigis ei saagi see olla teisiti , kui just me ei taha muutuda päriselt maaks, millega me oleme tuntud juba praegu Euroopas- odav tööjõud, odav alkohol , kasiinod ja mängupõrgud ja kuulus Eesti ööelu , küllap olete kuulnud Briti poissmeeste siiamaanduvatest hordidest…
.
Sellisele kuulsusele me Eesti tulevikku üles ehitada ei tohi .
Meil on vaja uut kontseptsiooni ja riiklikult paika pandud poliitikat, milline meie riik näeb välja mitte 5, vaid 15 aga ka 50 aasta pärast just inimsfääris ja see peaks algama just väikese kodaniku kasvatamisest.
Kas meil on uut tulevikupedagoogikat eelkooliealistele lastele ? Kardan, et ei, vaadates milline on pilt praegu .
Kus me oleme praegu?
Tundub et enamus lasteasutusi töötab õppekavade järgi, mis on koostatud juba vene ajal , kuidas siis muidu seletada seda, et laulud ja tantsud mida ma ise noore kasvatajana 20 aastat tagasi lasteaias töötades lastega koos laulsin, kuulasin ma oma noorima tütre lasteaia jõulupeol tänavu uuesti.
Sama on ka lasteaia päevakava- tunnid , siis sunniviisiline lõunauinak 2 tundi, kus laps peab pidzaamas teki all hiirvaikselt lamama , veel parem magama, vaatamata sellele kas ta seda soovib või ei
. Pealelõunased tegevused-ikka samad aastast aastasse. Viimase üllatusena lasteaias nägin seina peal pedagoogide poolt tehtud tabelit, kus reas laste nimed ja nende taga mustad või kollased ringid. Mida selline tabel näitas? ”Need on pahad ja need on head lapsed,” seletas mu tütreke õhinal … Minu jaoks näitas see tabel pedagoogide väga madalat proffesionaalset taset, ehk võimetust oma tööga toime tulla
.
Põhjamaade lasteaedades, kus on vabakasvatus ja lapse arengu mõõdupuuks on lapse, kui isikuse arendamine ja aktsepteerimine sellisena nagu laps on, oleks selline kasvataja töölt kui mitte vallandatud, siis kõva pahanduse oleks selline tabel tekitanud küll, lastevanemates kindlasti.
Kuidas toimib Põhjamaade pedagoogika, ehk vabakasvatus ei tähenda ainult metsikult ringitrampivat lastekarja.
Sõna vabakasvatus tekitab küllap enamus lastevanemates külmavärinaid.Kuid kui me vaatame, et kõigis Põhjamaades- Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras toimib seesama vabakasvatus lasteaedades juba aastakümneid ja et nende maade lapsed pole ”pätid ega röövlid” vaid oma riigi korralikud ja ontlikud kodanikud,siis küllap on siin siiski oma iva. Ja mitte väike, kui vaadata, et just need riigid on maailma ühed kõrgema elatustaseme ja heaoluga riigid.
Põhjamaade pedagoogika põhineb täiskasvanute ja laste koostööl, kus lapse valikuid aktsepteeritakse ja temaga arvestatakse nagu väikese isiksusega, kellel on oma arvamus, nägemus ja maailmapilt, olgu see nii tilluke kui tahes.Nad leiavad,et iga lapse eneseväärikust ja eneseusaldust tuleb tuleb igati tõsta ning väärtustada,samuti lapse arusaamist ümbritsevast maailmast ja iseendast.
Pedagoogil on seal tihti ainult kõrvalseisja ja juhendaja roll.
Näide tüüpilisest Taani lasteaiast.
Lasteaed on 3-6 aastastele lastele,kus põhitegevuseks on ainult mängimine,
meisterdamine, joonistamine, kehaline tegevus , vähem muusikaline tegevus.Kui laps saab 6, läheb ta eelkooliklassi ,mis töötab tavaliselt põhikooli juures ja kus hakatakse õppima esimest aabitsatarkust- tähti ja numbreid.
Lasteaed on jagatud funktsioonidesse e. kindla eesmärgiga ruumidesse, kus toimuvad kindlad tegevused, mis arendavad last vastavalt ruumi teemale ja kus lapsed saavad ise oma soovi järgi valida omale tegevuse- mida nad mängivad, kus mängivad ja kellega nad mängivad.
Nii on igas Taani lasteaias töö ja meisterdamise tuba ,lego –ja mängutuba -sadat sorti mänguasjadega., nukkudega mängimise- ja kostüümituba , kus saab mängida ka näit.erinevaid rollimänge.
Muusikatuba , kus võib muusika põhja keerata ja möllata nii kuis jaksab.
Padja ja trampimistuba , mis on täidetud erinevas suuruses valmistatud pehmete madratsite ja poroloonpatjadega, et lastel oleks koht, kus turvaliselt mängida ka nii kuidas süda lustib….Ja moodsamates lasteaedades isegi basseinituba.
Loomulikult ei toimi see kõik ühe suure kaosena, vaid et sellel on oma pedagoogiline platvorm ja kogu tegevus on teadvustatud ja nn kontrolli all.
Grupitöö toimub keskpäeval kella 10.30- 12.30 kus kõik rühmad, tavaliselt vanuse järgi , tegutsevad vastavalt oma päevakavale.Peale seda aega valivad lapsed ise omale tegevuse.
Lõunauinak on vabatahtlik, tavaliselt magavad ainult mõned 3-4 aastased lapsed.
Põhjamaade eelkoolipedagoogika põhiväide on , et lapsepõlv on eluperiood ja lapsed ei ole väikesed täiskasvanud.
Ehk teisiti öeldes - mäng on väikese inimese töö .
Lapsed peavad olla saama 100% lapsed just siis, kui neile on selleks looduse poolt ette nähtud aeg ehk lapsepõlv ja seda igitarkust kasutavadki Põhjamaade pedagoogid ja väga edukalt.
Kui panna väiksele lapsele liiga vara peale sunnitud kohutused – vägisi lugema ja kirjutama õppimine, kui laps pole selleks veel valmis pole, pealesunnitud tegevuste päevast päeva kordamine, võivad tekitada lapses stressi ja trotsi, erinevaid hirme ja komplekse, mis võivad hiljem täiskasvanueas tagasilööke tekitada.
Lapsed leiavad läbi mängu lahendused oma konfliktidele, mängus õpivad nad arvestama üksteisega ja nii arenevad kõik lapse meeled läbi mängu võrdselt. Mäng on ka suurim looming ja just see on alus iseseisvaks mõtlemiseks, milleta ei saa me täiskasvanuks saades kuidagi läbi. Kui me ei oska ise leida lahendusi oma töös, igapäevaelus, koolis ja erinevates elusituatsioonides, vaid ootame, et tuleks keegi ja ütleks mida teha , siis pole Eestil teadmistepõhist tulevikku.
Me peame õpetama oma lapsi oma peaga mõtlema, peame andma neile rohkem võimalusi ise avastada ja lahendusi leidma ja ka ise vastutama õppima. Kõike seda tuleks teha juba maast madalast, et valmistada neid ette toime tulema tuleviku karmis kapitalistlikus ühiskonnas , eraettevõtluse konkurentsis.
Uus poliitiline mõtlemine- lastepoliitika!
Lapsed on meie ühiskonna üks ja väga väärtuslik osa, sest ilma lasteta pole ühelgi riigil tulevikku .Me vajame Eestis uut mõtlemist ja uut poliitikat- lastepoliitikat mis toetaks ja väärtustaks kõiki Eestimaa lapsi ja lastega peresid ning aitaks võidelda nende igapäevase toimetuleku , turvalise ning õnneliku lapsepõlve ning hea ja kvalteetse koolihariduse eest.
Uus Eesti Lastepoliitika põhineb sellel , et
Riik käituks tõelise riigina ja väärtustaks lapsi , kui ühiskonna täisväärtuslikku gruppi ning võtaks vastu seadused, millega
· garanteeriks igale lapsele hoiu ja kasvutingimused- tuleb vastu võtta nn. lastehoiugarantii seadus, millega kohustatakse omavalitsusi looma uusi lastesõime ja lasteaiakohti, mis kataks kõikide soovijate vajadused.
· Kaotaks ebavõrdsuse laste vahel, kes saavad lastetoetusi sõltuvalt vanusest (praegu on selgelt eelistatud lapsed meie riigis lapsed alla 3 eluaasta ) , Kas lapsed üle selle vanuse peavad üles kasvama ilma riigipoolse abita? Praegune 300 kroonine peretoetus lapse kohta kuni täisealiseks saamiseni, on lihtsalt häbiväärne ja tundub pigem mõnitamise kui abina. (näiteid riigipoolsest rahalaristamisest muudes sfäärides võiks küllaga tuua – näit, suhkrutrahv, raudtee erastamine jne
· toetaks üksikvanemaid ning osutataks neile suuremat riigipoolset rahalist tuge ja tähepanu.
· Lasteaiatöötajad saaksid suuremat palka ja tasuta täiendkoolitust ning vajadusel tasuta ümberõpet
· Iga Eestimaa laps tunneks vajalikuna ja et uus lastepoliitika paneks riigimehi mõistma , et meil kõigil on erinevad võimed ja vajadused, nii ka lastel , ning et just riik peab garanteerima kõikidele lastele võrdsed võimalused kasvuks ja arenguks- õnnelikuks lapsepõlveks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.
UUS poliitika- lastepoliitika nõuab kahtlemata suuremaid kulutusi, kuid raha, mis on investeeritud meie lastesse, tasub end ära tulevikus tuhat korda rohkem ära tugevama ja tervema ühiskonna näol,
Nii nagu on praegu Põhjamaades, kuhu ka meie kuuluda tahame, aga kuhu tegelikult on veel pikk pikk tee minna.
Selleks peamegi kiirustama ja teele asuma kohe. Nüüd!
Kuidas meil on läinud asjad lastekasvatuses siin Eestimaal viimase 15 aasta jooksul , kui me oleme olnud iseseisvad ja vabad?
Õnneks on meil praegu olemas selleks korralik materiaalne baas ja riigipoolne tugev tugi-võimalust, kus lapse ema saab lapsega kodus olla peaaegu poolteist aastat ja selle eest ka palka ja lastetoetust saada, ei ole võimalik just igas noores riigis.
Aga mis edasi? Kui laps peab minema lastesõime, hoidja juurde või hoopis lasteaeda? Kui koht leidub. Tegelikult ei leidu ikka küll.
Ja kui see kohakene siiski saadakse läbi raskuste , siis milline on tegelikult Eestimaa lasteaedade tase? Kas me oleme valmis kasvatama oma lastest tuleviku ühiskonna kodanikke, inimesi,kes 10- 15 aasta pärast peavad olema valmis ellu astuma iseseisvatena, võtma ise vastu otsuseid , astuma ametikooli, ülikooli , leidma tööd ?
Meie tulevik on teadmistepõhine majandus
.Väikeses riigis ei saagi see olla teisiti , kui just me ei taha muutuda päriselt maaks, millega me oleme tuntud juba praegu Euroopas- odav tööjõud, odav alkohol , kasiinod ja mängupõrgud ja kuulus Eesti ööelu , küllap olete kuulnud Briti poissmeeste siiamaanduvatest hordidest…
.
Sellisele kuulsusele me Eesti tulevikku üles ehitada ei tohi .
Meil on vaja uut kontseptsiooni ja riiklikult paika pandud poliitikat, milline meie riik näeb välja mitte 5, vaid 15 aga ka 50 aasta pärast just inimsfääris ja see peaks algama just väikese kodaniku kasvatamisest.
Kas meil on uut tulevikupedagoogikat eelkooliealistele lastele ? Kardan, et ei, vaadates milline on pilt praegu .
Kus me oleme praegu?
Tundub et enamus lasteasutusi töötab õppekavade järgi, mis on koostatud juba vene ajal , kuidas siis muidu seletada seda, et laulud ja tantsud mida ma ise noore kasvatajana 20 aastat tagasi lasteaias töötades lastega koos laulsin, kuulasin ma oma noorima tütre lasteaia jõulupeol tänavu uuesti.
Sama on ka lasteaia päevakava- tunnid , siis sunniviisiline lõunauinak 2 tundi, kus laps peab pidzaamas teki all hiirvaikselt lamama , veel parem magama, vaatamata sellele kas ta seda soovib või ei
. Pealelõunased tegevused-ikka samad aastast aastasse. Viimase üllatusena lasteaias nägin seina peal pedagoogide poolt tehtud tabelit, kus reas laste nimed ja nende taga mustad või kollased ringid. Mida selline tabel näitas? ”Need on pahad ja need on head lapsed,” seletas mu tütreke õhinal … Minu jaoks näitas see tabel pedagoogide väga madalat proffesionaalset taset, ehk võimetust oma tööga toime tulla
.
Põhjamaade lasteaedades, kus on vabakasvatus ja lapse arengu mõõdupuuks on lapse, kui isikuse arendamine ja aktsepteerimine sellisena nagu laps on, oleks selline kasvataja töölt kui mitte vallandatud, siis kõva pahanduse oleks selline tabel tekitanud küll, lastevanemates kindlasti.
Kuidas toimib Põhjamaade pedagoogika, ehk vabakasvatus ei tähenda ainult metsikult ringitrampivat lastekarja.
Sõna vabakasvatus tekitab küllap enamus lastevanemates külmavärinaid.Kuid kui me vaatame, et kõigis Põhjamaades- Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras toimib seesama vabakasvatus lasteaedades juba aastakümneid ja et nende maade lapsed pole ”pätid ega röövlid” vaid oma riigi korralikud ja ontlikud kodanikud,siis küllap on siin siiski oma iva. Ja mitte väike, kui vaadata, et just need riigid on maailma ühed kõrgema elatustaseme ja heaoluga riigid.
Põhjamaade pedagoogika põhineb täiskasvanute ja laste koostööl, kus lapse valikuid aktsepteeritakse ja temaga arvestatakse nagu väikese isiksusega, kellel on oma arvamus, nägemus ja maailmapilt, olgu see nii tilluke kui tahes.Nad leiavad,et iga lapse eneseväärikust ja eneseusaldust tuleb tuleb igati tõsta ning väärtustada,samuti lapse arusaamist ümbritsevast maailmast ja iseendast.
Pedagoogil on seal tihti ainult kõrvalseisja ja juhendaja roll.
Näide tüüpilisest Taani lasteaiast.
Lasteaed on 3-6 aastastele lastele,kus põhitegevuseks on ainult mängimine,
meisterdamine, joonistamine, kehaline tegevus , vähem muusikaline tegevus.Kui laps saab 6, läheb ta eelkooliklassi ,mis töötab tavaliselt põhikooli juures ja kus hakatakse õppima esimest aabitsatarkust- tähti ja numbreid.
Lasteaed on jagatud funktsioonidesse e. kindla eesmärgiga ruumidesse, kus toimuvad kindlad tegevused, mis arendavad last vastavalt ruumi teemale ja kus lapsed saavad ise oma soovi järgi valida omale tegevuse- mida nad mängivad, kus mängivad ja kellega nad mängivad.
Nii on igas Taani lasteaias töö ja meisterdamise tuba ,lego –ja mängutuba -sadat sorti mänguasjadega., nukkudega mängimise- ja kostüümituba , kus saab mängida ka näit.erinevaid rollimänge.
Muusikatuba , kus võib muusika põhja keerata ja möllata nii kuis jaksab.
Padja ja trampimistuba , mis on täidetud erinevas suuruses valmistatud pehmete madratsite ja poroloonpatjadega, et lastel oleks koht, kus turvaliselt mängida ka nii kuidas süda lustib….Ja moodsamates lasteaedades isegi basseinituba.
Loomulikult ei toimi see kõik ühe suure kaosena, vaid et sellel on oma pedagoogiline platvorm ja kogu tegevus on teadvustatud ja nn kontrolli all.
Grupitöö toimub keskpäeval kella 10.30- 12.30 kus kõik rühmad, tavaliselt vanuse järgi , tegutsevad vastavalt oma päevakavale.Peale seda aega valivad lapsed ise omale tegevuse.
Lõunauinak on vabatahtlik, tavaliselt magavad ainult mõned 3-4 aastased lapsed.
Põhjamaade eelkoolipedagoogika põhiväide on , et lapsepõlv on eluperiood ja lapsed ei ole väikesed täiskasvanud.
Ehk teisiti öeldes - mäng on väikese inimese töö .
Lapsed peavad olla saama 100% lapsed just siis, kui neile on selleks looduse poolt ette nähtud aeg ehk lapsepõlv ja seda igitarkust kasutavadki Põhjamaade pedagoogid ja väga edukalt.
Kui panna väiksele lapsele liiga vara peale sunnitud kohutused – vägisi lugema ja kirjutama õppimine, kui laps pole selleks veel valmis pole, pealesunnitud tegevuste päevast päeva kordamine, võivad tekitada lapses stressi ja trotsi, erinevaid hirme ja komplekse, mis võivad hiljem täiskasvanueas tagasilööke tekitada.
Lapsed leiavad läbi mängu lahendused oma konfliktidele, mängus õpivad nad arvestama üksteisega ja nii arenevad kõik lapse meeled läbi mängu võrdselt. Mäng on ka suurim looming ja just see on alus iseseisvaks mõtlemiseks, milleta ei saa me täiskasvanuks saades kuidagi läbi. Kui me ei oska ise leida lahendusi oma töös, igapäevaelus, koolis ja erinevates elusituatsioonides, vaid ootame, et tuleks keegi ja ütleks mida teha , siis pole Eestil teadmistepõhist tulevikku.
Me peame õpetama oma lapsi oma peaga mõtlema, peame andma neile rohkem võimalusi ise avastada ja lahendusi leidma ja ka ise vastutama õppima. Kõike seda tuleks teha juba maast madalast, et valmistada neid ette toime tulema tuleviku karmis kapitalistlikus ühiskonnas , eraettevõtluse konkurentsis.
Uus poliitiline mõtlemine- lastepoliitika!
Lapsed on meie ühiskonna üks ja väga väärtuslik osa, sest ilma lasteta pole ühelgi riigil tulevikku .Me vajame Eestis uut mõtlemist ja uut poliitikat- lastepoliitikat mis toetaks ja väärtustaks kõiki Eestimaa lapsi ja lastega peresid ning aitaks võidelda nende igapäevase toimetuleku , turvalise ning õnneliku lapsepõlve ning hea ja kvalteetse koolihariduse eest.
Uus Eesti Lastepoliitika põhineb sellel , et
Riik käituks tõelise riigina ja väärtustaks lapsi , kui ühiskonna täisväärtuslikku gruppi ning võtaks vastu seadused, millega
· garanteeriks igale lapsele hoiu ja kasvutingimused- tuleb vastu võtta nn. lastehoiugarantii seadus, millega kohustatakse omavalitsusi looma uusi lastesõime ja lasteaiakohti, mis kataks kõikide soovijate vajadused.
· Kaotaks ebavõrdsuse laste vahel, kes saavad lastetoetusi sõltuvalt vanusest (praegu on selgelt eelistatud lapsed meie riigis lapsed alla 3 eluaasta ) , Kas lapsed üle selle vanuse peavad üles kasvama ilma riigipoolse abita? Praegune 300 kroonine peretoetus lapse kohta kuni täisealiseks saamiseni, on lihtsalt häbiväärne ja tundub pigem mõnitamise kui abina. (näiteid riigipoolsest rahalaristamisest muudes sfäärides võiks küllaga tuua – näit, suhkrutrahv, raudtee erastamine jne
· toetaks üksikvanemaid ning osutataks neile suuremat riigipoolset rahalist tuge ja tähepanu.
· Lasteaiatöötajad saaksid suuremat palka ja tasuta täiendkoolitust ning vajadusel tasuta ümberõpet
· Iga Eestimaa laps tunneks vajalikuna ja et uus lastepoliitika paneks riigimehi mõistma , et meil kõigil on erinevad võimed ja vajadused, nii ka lastel , ning et just riik peab garanteerima kõikidele lastele võrdsed võimalused kasvuks ja arenguks- õnnelikuks lapsepõlveks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.
UUS poliitika- lastepoliitika nõuab kahtlemata suuremaid kulutusi, kuid raha, mis on investeeritud meie lastesse, tasub end ära tulevikus tuhat korda rohkem ära tugevama ja tervema ühiskonna näol,
Nii nagu on praegu Põhjamaades, kuhu ka meie kuuluda tahame, aga kuhu tegelikult on veel pikk pikk tee minna.
Selleks peamegi kiirustama ja teele asuma kohe. Nüüd!
Tere, hea valija!
Kui poliitikud peavad valimisvõitlust, ei valita vahendeid enda esile tõstmiseks ja teiste mahategemiseks.... Olen mõelnud, miks see nii on? Võib-olla on see uute ideede puudus, lihtsalt saamatus , oskamatus või kadedus?
Ma sooviksin Sulle siiralt rääkida endast ja sellest, miks ma kandideerin.
Olen Silvia Jakobsen , 4 lapse ema. Minu 2 esimest last sündisid esimeses ja järgmised 2 ” teises” nooruses- eas kus paljud minuvanused juba lastelastele muinasjutte loevad... Just see hoiab mind noorusliku ja energilisena - minu nõrkusehetkedel ütlevad nad mulle-...sa ei ole vana, sa oled ema!”
Olen lõpetanud Tallinna PedagoogikaÜlikooli koolieelse kasvatuse ja psühholoogia eriala, nii et minu puhul on tegemist” tugeva tandemiga teooriast ja praktikast”.
Tööalaselt on minu karjäär alati olnud seotud lastega ,ent kui Eesti sai iseseisvaks, otsustasin hakata ettevõtjaks ning proovisin oma võimeid äris.
Võib-olla mäletab veel keegi Paula Kohvikut Raekoja platsil...Oma firmas olen ametis siiani, küll aga olen kohvikupidamise vahetanud hulgikaubanduse vastu.
Armastuse pärast Taani ja armastuse pärast koju tagasi
Elu paneb meid teinekord ootamatute valikute ette- ja nii minagi.Otsustasin järgida oma südame häält ja sõitsin elama võõrasse riiki , kus alustada tuli nullist.Arusaamatu keel, ei ühtegi sõpra ega tuttavat, mahajäänud perekonnast ja tööst rääkimata....
Taanis sündisid ka mu nooremad lapsed.Pereemana toimetades möödusid aastad märkamatult...Minu jaoks oli loomulik, et mu lastel oli riigi poolt lastesõime- ja lasteaiakoht, ja et 4 erinevat mänguplatsi asus veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel,ja et kindlal kuupäeval laekus peresse korralik lastetotus ja et lapsevanemad ei pidanud muretsema, oma laste tegevuse pärast enne ja pärast koolipäeva algust ja lõppu.
Ometi otsutasin ma ühel päeval koju tagasi tulla.Miks?? Ma tegin seda taas armastuse pärast- oma Eesti kodumaa pärast , oma perekonna, eesti emakeele ja südamevalu pärast , mida ma Eestimaa ja tema tuleviku pärast tunnen.. Iga riik on nii tugev , kui tugevad on tema kõige nõrgemad –ehk kui hästi elavad meie lastega pered aga ka meie pensionärid , kes on selle riigi meie jaoks üles ehitanud...
Milline on Eesti laste ja perepoliitika praegu ja milline on minu nägemus
puudu ligi 5000 lastehoiukohta ( tuleks riigi poolt garanteerida ehk vastu võtta ”lastehoiugarantii” seadus, mis garanteeriks igale lapsele koha lasteasutuses)
puudub piisav riiklik toetus üle 3-18 aastaste lastega peredele.Peretoetus- 300 kr , mis on tänapäeval tühine summa, on muutumatu viimased 8 aastat (Peretoetus tuleks siduda peresissetulekuga aastas, sellest võidaksid vähekindlustatud pered ja üksinda last kasvatavad vanemad .)
44 000 üksikvanemat , kes vaevleb igapäevases toimetulekuraskustes, ei saa alimente ( vajalik riiklikud meetmed ( näit. Põhjamaade mudel, kus riik tasub alimendid maksja eest , nõudes selle omakorda sisse isalt või ka emalt)Samuti peaks isadel olema suurem kohustus ja vastutus oma laste ees.
iive endiselt negatiivne, eelmisel aastal jäi Eestis sündimata ligi 12 000 last... Oleks meil turvalisem riik ja perepoliitika parem ja, oleks sündinud kindlasti vähemalt pooled nendest lastest....
Meie riigi tormiline areng on olnud maailmas muljetavaldav, kuid see ei saa jätkuda ”meie laste arvelt” , sest need on ju meie lapsed , kes peavad meid tulevikus üleval pidama , nii et hoidkem ja väärtustagem neid nüüd!
Riigikogu valimised ei tohiks taas muutuda võistluseks poliitikute ja parteide vahel, kus peale valimisi jätkub kõik jälle vanaviisi .
Oma blogis tahan lähemalt Sinuga tuttavaks saada, mu hea valija.
Kirjutan siia oma mõtetest ja arvamustest, mida tahaksin jagada kõigiga, kellele need teemad on südamelähedased.
Veidi eellugu :
www.epl.ee/artikkel/255209
www.epl.ee/artikkel/289030
Ma sooviksin Sulle siiralt rääkida endast ja sellest, miks ma kandideerin.
Olen Silvia Jakobsen , 4 lapse ema. Minu 2 esimest last sündisid esimeses ja järgmised 2 ” teises” nooruses- eas kus paljud minuvanused juba lastelastele muinasjutte loevad... Just see hoiab mind noorusliku ja energilisena - minu nõrkusehetkedel ütlevad nad mulle-...sa ei ole vana, sa oled ema!”
Olen lõpetanud Tallinna PedagoogikaÜlikooli koolieelse kasvatuse ja psühholoogia eriala, nii et minu puhul on tegemist” tugeva tandemiga teooriast ja praktikast”.
Tööalaselt on minu karjäär alati olnud seotud lastega ,ent kui Eesti sai iseseisvaks, otsustasin hakata ettevõtjaks ning proovisin oma võimeid äris.
Võib-olla mäletab veel keegi Paula Kohvikut Raekoja platsil...Oma firmas olen ametis siiani, küll aga olen kohvikupidamise vahetanud hulgikaubanduse vastu.
Armastuse pärast Taani ja armastuse pärast koju tagasi
Elu paneb meid teinekord ootamatute valikute ette- ja nii minagi.Otsustasin järgida oma südame häält ja sõitsin elama võõrasse riiki , kus alustada tuli nullist.Arusaamatu keel, ei ühtegi sõpra ega tuttavat, mahajäänud perekonnast ja tööst rääkimata....
Taanis sündisid ka mu nooremad lapsed.Pereemana toimetades möödusid aastad märkamatult...Minu jaoks oli loomulik, et mu lastel oli riigi poolt lastesõime- ja lasteaiakoht, ja et 4 erinevat mänguplatsi asus veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel,ja et kindlal kuupäeval laekus peresse korralik lastetotus ja et lapsevanemad ei pidanud muretsema, oma laste tegevuse pärast enne ja pärast koolipäeva algust ja lõppu.
Ometi otsutasin ma ühel päeval koju tagasi tulla.Miks?? Ma tegin seda taas armastuse pärast- oma Eesti kodumaa pärast , oma perekonna, eesti emakeele ja südamevalu pärast , mida ma Eestimaa ja tema tuleviku pärast tunnen.. Iga riik on nii tugev , kui tugevad on tema kõige nõrgemad –ehk kui hästi elavad meie lastega pered aga ka meie pensionärid , kes on selle riigi meie jaoks üles ehitanud...
Milline on Eesti laste ja perepoliitika praegu ja milline on minu nägemus
puudu ligi 5000 lastehoiukohta ( tuleks riigi poolt garanteerida ehk vastu võtta ”lastehoiugarantii” seadus, mis garanteeriks igale lapsele koha lasteasutuses)
puudub piisav riiklik toetus üle 3-18 aastaste lastega peredele.Peretoetus- 300 kr , mis on tänapäeval tühine summa, on muutumatu viimased 8 aastat (Peretoetus tuleks siduda peresissetulekuga aastas, sellest võidaksid vähekindlustatud pered ja üksinda last kasvatavad vanemad .)
44 000 üksikvanemat , kes vaevleb igapäevases toimetulekuraskustes, ei saa alimente ( vajalik riiklikud meetmed ( näit. Põhjamaade mudel, kus riik tasub alimendid maksja eest , nõudes selle omakorda sisse isalt või ka emalt)Samuti peaks isadel olema suurem kohustus ja vastutus oma laste ees.
iive endiselt negatiivne, eelmisel aastal jäi Eestis sündimata ligi 12 000 last... Oleks meil turvalisem riik ja perepoliitika parem ja, oleks sündinud kindlasti vähemalt pooled nendest lastest....
Meie riigi tormiline areng on olnud maailmas muljetavaldav, kuid see ei saa jätkuda ”meie laste arvelt” , sest need on ju meie lapsed , kes peavad meid tulevikus üleval pidama , nii et hoidkem ja väärtustagem neid nüüd!
Riigikogu valimised ei tohiks taas muutuda võistluseks poliitikute ja parteide vahel, kus peale valimisi jätkub kõik jälle vanaviisi .
Oma blogis tahan lähemalt Sinuga tuttavaks saada, mu hea valija.
Kirjutan siia oma mõtetest ja arvamustest, mida tahaksin jagada kõigiga, kellele need teemad on südamelähedased.
Veidi eellugu :
www.epl.ee/artikkel/255209
www.epl.ee/artikkel/289030
Subscribe to:
Posts (Atom)
