Vajame uut poliitililist mõtlemist- vajame lastepoliitikat!

Väikelapse esimesed eluaastad on kõige tähtsamad inimese elus , sest siis areneb laps kõige kiiremini, kes meist ei teaks seda igitõde?

Kuidas meil on läinud asjad lastekasvatuses siin Eestimaal viimase 15 aasta jooksul , kui me oleme olnud iseseisvad ja vabad?

Õnneks on meil praegu olemas selleks korralik materiaalne baas ja riigipoolne tugev tugi-võimalust, kus lapse ema saab lapsega kodus olla peaaegu poolteist aastat ja selle eest ka palka ja lastetoetust saada, ei ole võimalik just igas noores riigis.

Aga mis edasi? Kui laps peab minema lastesõime, hoidja juurde või hoopis lasteaeda? Kui koht leidub. Tegelikult ei leidu ikka küll.

Ja kui see kohakene siiski saadakse läbi raskuste , siis milline on tegelikult Eestimaa lasteaedade tase? Kas me oleme valmis kasvatama oma lastest tuleviku ühiskonna kodanikke, inimesi,kes 10- 15 aasta pärast peavad olema valmis ellu astuma iseseisvatena, võtma ise vastu otsuseid , astuma ametikooli, ülikooli , leidma tööd ?

Meie tulevik on teadmistepõhine majandus

.Väikeses riigis ei saagi see olla teisiti , kui just me ei taha muutuda päriselt maaks, millega me oleme tuntud juba praegu Euroopas- odav tööjõud, odav alkohol , kasiinod ja mängupõrgud ja kuulus Eesti ööelu , küllap olete kuulnud Briti poissmeeste siiamaanduvatest hordidest…
.
Sellisele kuulsusele me Eesti tulevikku üles ehitada ei tohi .

Meil on vaja uut kontseptsiooni ja riiklikult paika pandud poliitikat, milline meie riik näeb välja mitte 5, vaid 15 aga ka 50 aasta pärast just inimsfääris ja see peaks algama just väikese kodaniku kasvatamisest.

Kas meil on uut tulevikupedagoogikat eelkooliealistele lastele ? Kardan, et ei, vaadates milline on pilt praegu .

Kus me oleme praegu?

Tundub et enamus lasteasutusi töötab õppekavade järgi, mis on koostatud juba vene ajal , kuidas siis muidu seletada seda, et laulud ja tantsud mida ma ise noore kasvatajana 20 aastat tagasi lasteaias töötades lastega koos laulsin, kuulasin ma oma noorima tütre lasteaia jõulupeol tänavu uuesti.
Sama on ka lasteaia päevakava- tunnid , siis sunniviisiline lõunauinak 2 tundi, kus laps peab pidzaamas teki all hiirvaikselt lamama , veel parem magama, vaatamata sellele kas ta seda soovib või ei
. Pealelõunased tegevused-ikka samad aastast aastasse. Viimase üllatusena lasteaias nägin seina peal pedagoogide poolt tehtud tabelit, kus reas laste nimed ja nende taga mustad või kollased ringid. Mida selline tabel näitas? ”Need on pahad ja need on head lapsed,” seletas mu tütreke õhinal … Minu jaoks näitas see tabel pedagoogide väga madalat proffesionaalset taset, ehk võimetust oma tööga toime tulla
.
Põhjamaade lasteaedades, kus on vabakasvatus ja lapse arengu mõõdupuuks on lapse, kui isikuse arendamine ja aktsepteerimine sellisena nagu laps on, oleks selline kasvataja töölt kui mitte vallandatud, siis kõva pahanduse oleks selline tabel tekitanud küll, lastevanemates kindlasti.

Kuidas toimib Põhjamaade pedagoogika, ehk vabakasvatus ei tähenda ainult metsikult ringitrampivat lastekarja.

Sõna vabakasvatus tekitab küllap enamus lastevanemates külmavärinaid.Kuid kui me vaatame, et kõigis Põhjamaades- Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras toimib seesama vabakasvatus lasteaedades juba aastakümneid ja et nende maade lapsed pole ”pätid ega röövlid” vaid oma riigi korralikud ja ontlikud kodanikud,siis küllap on siin siiski oma iva. Ja mitte väike, kui vaadata, et just need riigid on maailma ühed kõrgema elatustaseme ja heaoluga riigid.

Põhjamaade pedagoogika põhineb täiskasvanute ja laste koostööl, kus lapse valikuid aktsepteeritakse ja temaga arvestatakse nagu väikese isiksusega, kellel on oma arvamus, nägemus ja maailmapilt, olgu see nii tilluke kui tahes.Nad leiavad,et iga lapse eneseväärikust ja eneseusaldust tuleb tuleb igati tõsta ning väärtustada,samuti lapse arusaamist ümbritsevast maailmast ja iseendast.
Pedagoogil on seal tihti ainult kõrvalseisja ja juhendaja roll.

Näide tüüpilisest Taani lasteaiast.

Lasteaed on 3-6 aastastele lastele,kus põhitegevuseks on ainult mängimine,
meisterdamine, joonistamine, kehaline tegevus , vähem muusikaline tegevus.Kui laps saab 6, läheb ta eelkooliklassi ,mis töötab tavaliselt põhikooli juures ja kus hakatakse õppima esimest aabitsatarkust- tähti ja numbreid.
Lasteaed on jagatud funktsioonidesse e. kindla eesmärgiga ruumidesse, kus toimuvad kindlad tegevused, mis arendavad last vastavalt ruumi teemale ja kus lapsed saavad ise oma soovi järgi valida omale tegevuse- mida nad mängivad, kus mängivad ja kellega nad mängivad.
Nii on igas Taani lasteaias töö ja meisterdamise tuba ,lego –ja mängutuba -sadat sorti mänguasjadega., nukkudega mängimise- ja kostüümituba , kus saab mängida ka näit.erinevaid rollimänge.
Muusikatuba , kus võib muusika põhja keerata ja möllata nii kuis jaksab.
Padja ja trampimistuba , mis on täidetud erinevas suuruses valmistatud pehmete madratsite ja poroloonpatjadega, et lastel oleks koht, kus turvaliselt mängida ka nii kuidas süda lustib….Ja moodsamates lasteaedades isegi basseinituba.

Loomulikult ei toimi see kõik ühe suure kaosena, vaid et sellel on oma pedagoogiline platvorm ja kogu tegevus on teadvustatud ja nn kontrolli all.
Grupitöö toimub keskpäeval kella 10.30- 12.30 kus kõik rühmad, tavaliselt vanuse järgi , tegutsevad vastavalt oma päevakavale.Peale seda aega valivad lapsed ise omale tegevuse.
Lõunauinak on vabatahtlik, tavaliselt magavad ainult mõned 3-4 aastased lapsed.


Põhjamaade eelkoolipedagoogika põhiväide on , et lapsepõlv on eluperiood ja lapsed ei ole väikesed täiskasvanud.

Ehk teisiti öeldes - mäng on väikese inimese töö .
Lapsed peavad olla saama 100% lapsed just siis, kui neile on selleks looduse poolt ette nähtud aeg ehk lapsepõlv ja seda igitarkust kasutavadki Põhjamaade pedagoogid ja väga edukalt.

Kui panna väiksele lapsele liiga vara peale sunnitud kohutused – vägisi lugema ja kirjutama õppimine, kui laps pole selleks veel valmis pole, pealesunnitud tegevuste päevast päeva kordamine, võivad tekitada lapses stressi ja trotsi, erinevaid hirme ja komplekse, mis võivad hiljem täiskasvanueas tagasilööke tekitada.
Lapsed leiavad läbi mängu lahendused oma konfliktidele, mängus õpivad nad arvestama üksteisega ja nii arenevad kõik lapse meeled läbi mängu võrdselt. Mäng on ka suurim looming ja just see on alus iseseisvaks mõtlemiseks, milleta ei saa me täiskasvanuks saades kuidagi läbi. Kui me ei oska ise leida lahendusi oma töös, igapäevaelus, koolis ja erinevates elusituatsioonides, vaid ootame, et tuleks keegi ja ütleks mida teha , siis pole Eestil teadmistepõhist tulevikku.

Me peame õpetama oma lapsi oma peaga mõtlema, peame andma neile rohkem võimalusi ise avastada ja lahendusi leidma ja ka ise vastutama õppima. Kõike seda tuleks teha juba maast madalast, et valmistada neid ette toime tulema tuleviku karmis kapitalistlikus ühiskonnas , eraettevõtluse konkurentsis.


Uus poliitiline mõtlemine- lastepoliitika!

Lapsed on meie ühiskonna üks ja väga väärtuslik osa, sest ilma lasteta pole ühelgi riigil tulevikku .Me vajame Eestis uut mõtlemist ja uut poliitikat- lastepoliitikat mis toetaks ja väärtustaks kõiki Eestimaa lapsi ja lastega peresid ning aitaks võidelda nende igapäevase toimetuleku , turvalise ning õnneliku lapsepõlve ning hea ja kvalteetse koolihariduse eest.


Uus Eesti Lastepoliitika põhineb sellel , et


Riik käituks tõelise riigina ja väärtustaks lapsi , kui ühiskonna täisväärtuslikku gruppi ning võtaks vastu seadused, millega

· garanteeriks igale lapsele hoiu ja kasvutingimused- tuleb vastu võtta nn. lastehoiugarantii seadus, millega kohustatakse omavalitsusi looma uusi lastesõime ja lasteaiakohti, mis kataks kõikide soovijate vajadused.

· Kaotaks ebavõrdsuse laste vahel, kes saavad lastetoetusi sõltuvalt vanusest (praegu on selgelt eelistatud lapsed meie riigis lapsed alla 3 eluaasta ) , Kas lapsed üle selle vanuse peavad üles kasvama ilma riigipoolse abita? Praegune 300 kroonine peretoetus lapse kohta kuni täisealiseks saamiseni, on lihtsalt häbiväärne ja tundub pigem mõnitamise kui abina. (näiteid riigipoolsest rahalaristamisest muudes sfäärides võiks küllaga tuua – näit, suhkrutrahv, raudtee erastamine jne

· toetaks üksikvanemaid ning osutataks neile suuremat riigipoolset rahalist tuge ja tähepanu.

· Lasteaiatöötajad saaksid suuremat palka ja tasuta täiendkoolitust ning vajadusel tasuta ümberõpet

· Iga Eestimaa laps tunneks vajalikuna ja et uus lastepoliitika paneks riigimehi mõistma , et meil kõigil on erinevad võimed ja vajadused, nii ka lastel , ning et just riik peab garanteerima kõikidele lastele võrdsed võimalused kasvuks ja arenguks- õnnelikuks lapsepõlveks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.


UUS poliitika- lastepoliitika nõuab kahtlemata suuremaid kulutusi, kuid raha, mis on investeeritud meie lastesse, tasub end ära tulevikus tuhat korda rohkem ära tugevama ja tervema ühiskonna näol,
Nii nagu on praegu Põhjamaades, kuhu ka meie kuuluda tahame, aga kuhu tegelikult on veel pikk pikk tee minna.
Selleks peamegi kiirustama ja teele asuma kohe. Nüüd!