Tere, hea valija!

Kui poliitikud peavad valimisvõitlust, ei valita vahendeid enda esile tõstmiseks ja teiste mahategemiseks.... Olen mõelnud, miks see nii on? Võib-olla on see uute ideede puudus, lihtsalt saamatus , oskamatus või kadedus?

Ma sooviksin Sulle siiralt rääkida endast ja sellest, miks ma kandideerin.

Olen Silvia Jakobsen , 4 lapse ema. Minu 2 esimest last sündisid esimeses ja järgmised 2 ” teises” nooruses- eas kus paljud minuvanused juba lastelastele muinasjutte loevad... Just see hoiab mind noorusliku ja energilisena - minu nõrkusehetkedel ütlevad nad mulle-...sa ei ole vana, sa oled ema!”

Olen lõpetanud Tallinna PedagoogikaÜlikooli koolieelse kasvatuse ja psühholoogia eriala, nii et minu puhul on tegemist” tugeva tandemiga teooriast ja praktikast”.
Tööalaselt on minu karjäär alati olnud seotud lastega ,ent kui Eesti sai iseseisvaks, otsustasin hakata ettevõtjaks ning proovisin oma võimeid äris.
Võib-olla mäletab veel keegi Paula Kohvikut Raekoja platsil...Oma firmas olen ametis siiani, küll aga olen kohvikupidamise vahetanud hulgikaubanduse vastu.

Armastuse pärast Taani ja armastuse pärast koju tagasi

Elu paneb meid teinekord ootamatute valikute ette- ja nii minagi.Otsustasin järgida oma südame häält ja sõitsin elama võõrasse riiki , kus alustada tuli nullist.Arusaamatu keel, ei ühtegi sõpra ega tuttavat, mahajäänud perekonnast ja tööst rääkimata....
Taanis sündisid ka mu nooremad lapsed.Pereemana toimetades möödusid aastad märkamatult...Minu jaoks oli loomulik, et mu lastel oli riigi poolt lastesõime- ja lasteaiakoht, ja et 4 erinevat mänguplatsi asus veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel,ja et kindlal kuupäeval laekus peresse korralik lastetotus ja et lapsevanemad ei pidanud muretsema, oma laste tegevuse pärast enne ja pärast koolipäeva algust ja lõppu.

Ometi otsutasin ma ühel päeval koju tagasi tulla.Miks?? Ma tegin seda taas armastuse pärast- oma Eesti kodumaa pärast , oma perekonna, eesti emakeele ja südamevalu pärast , mida ma Eestimaa ja tema tuleviku pärast tunnen.. Iga riik on nii tugev , kui tugevad on tema kõige nõrgemad –ehk kui hästi elavad meie lastega pered aga ka meie pensionärid , kes on selle riigi meie jaoks üles ehitanud...


Milline on Eesti laste ja perepoliitika praegu ja milline on minu nägemus

puudu ligi 5000 lastehoiukohta ( tuleks riigi poolt garanteerida ehk vastu võtta ”lastehoiugarantii” seadus, mis garanteeriks igale lapsele koha lasteasutuses)

puudub piisav riiklik toetus üle 3-18 aastaste lastega peredele.Peretoetus- 300 kr , mis on tänapäeval tühine summa, on muutumatu viimased 8 aastat (Peretoetus tuleks siduda peresissetulekuga aastas, sellest võidaksid vähekindlustatud pered ja üksinda last kasvatavad vanemad .)

44 000 üksikvanemat , kes vaevleb igapäevases toimetulekuraskustes, ei saa alimente ( vajalik riiklikud meetmed ( näit. Põhjamaade mudel, kus riik tasub alimendid maksja eest , nõudes selle omakorda sisse isalt või ka emalt)Samuti peaks isadel olema suurem kohustus ja vastutus oma laste ees.

iive endiselt negatiivne, eelmisel aastal jäi Eestis sündimata ligi 12 000 last... Oleks meil turvalisem riik ja perepoliitika parem ja, oleks sündinud kindlasti vähemalt pooled nendest lastest....

Meie riigi tormiline areng on olnud maailmas muljetavaldav, kuid see ei saa jätkuda ”meie laste arvelt” , sest need on ju meie lapsed , kes peavad meid tulevikus üleval pidama , nii et hoidkem ja väärtustagem neid nüüd!


Riigikogu valimised ei tohiks taas muutuda võistluseks poliitikute ja parteide vahel, kus peale valimisi jätkub kõik jälle vanaviisi .


Oma blogis tahan lähemalt Sinuga tuttavaks saada, mu hea valija.

Kirjutan siia oma mõtetest ja arvamustest, mida tahaksin jagada kõigiga, kellele need teemad on südamelähedased.



Veidi eellugu :



www.epl.ee/artikkel/255209
www.epl.ee/artikkel/289030